Tamme vili on tõru.
Esiteks, tõru on nii raske, et ta ei saa tamme levitada õhus või vees eemale kandudes.Et tamm on meil üsna laialdaselt levinud, siis peab olema keegi, kes toimetab tõrusid emapuu varjust eemale, kus nad nooreks puuks kasvavad.
Teiseks, tõru on suure toiteväärtusega, peamiselt rohke tärklisesisalduse tõttu. Loom saab temast tõhusa suutäie. Metsas peavad tõrutoidust lugu oravad, leet- ja kaelushiired, mägrad, metskitsed ja eriti metssead. Ka inimesed, meie esivanemad kaasa arvatud, on tammetõrusid toiduks pruukinud. Mõned indiaanihõimud on varunud tõrusid koguni mitmeks aastaks ning leidnud mooduseid, kuidas neid säilitada ja neist mõruaineid kõrvaldada.
Kolmandaks, suur toitainevaru võimaldab idanenud taimel kasvatada pika ja tugeva peajuure. Alles seejärel hakkab ta looma lehti. Pikk peajuur tagab veevarustuse sügavamatest mullakihtidest ning lubab tammel ellu jääda ka põuaaegadel ning kuivematel kasvukohtadel, kus kuusk, tamme peamine konkurent meie metsades, kasvada ei saa.
Üheseemneline pähkel puitunud kestaga, nimetatakse sagedamini tõruks, 1,5...3,5 cm pikk, ovaalse kujuga, läikivpruun, sooneline. Seemneaastad enamasti 4...8 a. Järel
Marti Mägi, Magnus Liir ja Jan- Erik Jegorov